müüritud
Podcastide sari müüritud aitab mõista, miks me peaksime vanglast ja vangidest rääkima.
Täname kõiki, kes podcastide valmimisel abiks on olnud: Lauri Tankler (kooshoidmine), Kuldar Kullasepp (nupu keeramine), Vaiko Eplik (taustamuusika), Tallinna vangla (vanglahelid).
EPISOOD NELI: töö on elu saladus* 18.02.2018
(*A.H. Tammsaare))
Neljandas ehk viimases episoodis räägivad Moonika Ost BMW Lammutusest, kelle juures töötab üks kinnipeetav, ja Neeme Kuuskmaa LotusTimberist, kelle juures töötab hetkel 10 kinnipeetavat ja 5 endist kinnipeetavat, miks nemad on kinnipeetavaid tööle võtnud ja mis siis õigupoolest juhtunud on.
„Samas nad on ju sellestsamast ühiskonnast, kust me ise praegu oleme. Sellestsamast ühiskonnast on nad sattunud mingiks hetkeks kinnipidamisasutusse- nad peavad sealt ju ka tagasi tulema.“
Moonika Ost tegeleb ettevõttes BMW Lammutus personalitööga. Selles lammutuskojas demonteeritakse ja remonditakse ainult BMW sõiduautosid. Moonika on olnud juba 8 aastat kodune, pühendunud lastele ja tõulinnu aretusele ning teeb oma tööd hobikorras, et mehel, kes samas firmas töötab, rohkem vaba aega oleks. Oma põhitöökohaks peab Moonika oma lastele taksojuhiks olemist: trajektoor on kooli, koju, trenni, sõbranna juurde.
„Kohati on nad tõesti hästi motiveeritud, just need mehed, kes on saanud endale mingi positsiooni.“
Neeme Kuuskmaa on Lotus Timber OÜ-s tootmisjuht. Tegemist on Eesti kapitalil põhineva ettevõttega, mis tegeleb ehitusliku puidu töötlemisega ja puidu süvaimmutusega, ning on Tallinna vangla üks suuremaid tööandjaid-partnereid. Neeme leiab, et inimene ei pea oma vigade eest kogu elu maksma, ning usub, et annab paljudele elus teise võimaluse. Nii saavad kinnipeetavad käia (ava)vanglast ettevõttesse tööle, saada töökogemust, teadmisi, maksta oma võlgu ja pääseda vabadusse puhta lehena.
EPISOOD KOLM: selle maa päästis Harald* 12.02.2018
(*tsitaat Norra hümnist)
Kolmandas episoodis räägime Oslo vangla direktori Øyvind Alnæsiga sellest, miks
on head suhted valvurite ja kinnipeetavate vahel olulised, mis on
dünaamiline turvalisus, miks peab Norra vangistuspoliitika oluliseks
kinnipeetavate väärikat ja humaanset kohtlemist ning kuidas jõudis Norra oma tänase vangistuspoliitika põhimõteteni.
(Kolmas episood on inglise keeles)
„Ma usun, et kõik soovivad, et kinnipeetavast saab normaalne kodanik. Kui me kohtleme neid nagu kurjategijaid, näiteks laseme neil käed seljal jalutada, siis me õpetame neile just seda. Seega, kui me kohtleme kurjategijaid kurjategijatena, käituvadki nad nagu kurjategijad.“
Øyvind Alnæs on Oslo vangla direktor, aga eelnevalt juhtinud ka Bastoy vanglat, mida peetakse maailma kõige
inimlikumaks ja ökoloogilisemaks vanglaks.
Øyvind on töötanud vanglasüsteemis 21. eluaastast alates ning juba päris varakult
huvitas teda, miks mõnedest saavad kurjategijad ning pöördus vastuseid otsima kriminoloogia poole.
Oma töölisklassi päritolu tõttu on ta alati tahtnud teha midagi nende jaoks, kes on ühiskonnast tõrjutud.
EPISOOD KAKS: siin- ja sealpool müüri 1.02.2018
Teises episoodis kuuleme sellest, milline on vangla kinnipeetavate pilgu läbi ning
kuidas vanglast normaalsusesse naasta. Arutame, mida vangla puhul annaks muuta.
Külas on kahekordse vanglakogemusega, nüüdne religiooniantropoloogia magistrant,
kinnipeetavate tugiisik Immanuel Volkonski ning 18 aastat trellide taga olnud, nüüd bussifirmas töötav Dmitri Gammer .
Vestlust veavad Mari-Liis Sööt ja Lauri Tankler.
„Vangla aitas oma meeleheitega. /…/Selles mõttes on vangla imeline koht enda muutmiseks, enda käsile võtmiseks. Sa oled sunnitud olukorras, aga et sa ka sellega hakkama saaksid, see on kohutavalt raske, ja kui on süsteem, mis tegelikult takistab sul enda paranemist… Ikka on neid komistamisi ja eksimusi, aga kui sa iga eksimuse eest saad karistada, siis kauaks sul seda motivatsiooni jätkub?“
Kuusteist aastat tagasi panid politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri
teenistujad esimest, kuid mitte viimast korda käed raudu kodanikul nimega Immanuel Volkonski.
2016. aastal valis seesama prefektuur Immanueli oma asutuse aasta parimaks sõbraks.
“Oli periood, kus kuritööst sai argitegevus, ja on periood, kus taasühiskonnastamisest on saanud argitegevus.
“ Täna töötab Immanuel koos politseiga selle nimel, et vähem noori võtaks ette sõidu mõnuainete ameerika mägedel.
Ta teeb vanglas sõltlastest kinnipeetavatega rehabilitatsioonitööd ja on vabanenud vangide tugiisik.
Tartu ülikoolis küpseb magistritöö põrandaaluse kristliku kirjanduse levitamisest nõukogude okupatsiooni ajal.
„Seda inimlikkust on vaja rohkem. Teine asi, et kinnipeetavatele kuidagi motivatsiooni rohkem. Tegevust. Haridust, millele mina olen oma panuse pannud, ja ma arvan, et see on kõige tähtsam.“
Dmitri Gammer kandis karistust, mis oli kaheksateist ja pool aastat.
Vanglasse sattudes oli tal kuus klassi haridust.
Vabanemise päevaks oli ta lõpetanud gümnaasiumi, puhastus- ja eripuhastustööde eriala,
läbinud keevitaja kutseõppe ning omandanud eesti keele C1 taseme.
Õppides hakkas ta tajuma, kuidas mõttemaailm avardub.
Täna töötab Dmitri puhastusteeninduse valdkonnas ja on oma valikuga väga rahul.
Tulevikus aga sooviks ta avada oma ettevõtte. Osa tulevikumõtteid on
aga hoopis seotud Tartu ülikooliga, kus ta sooviks õppida eesti keelt võõrkeelena.
Tema lemmiklugemiseks on Tammsaare „Tõde ja õigus“ ja Saint-Exupéry „Väike prints“.
EPISOOD ÜKS: halloo, siin tedxTallinnaVangla 9. jaanuar, 2018
Esimeses episoodis räägivad inspiratsioonikonverentsi vedurid,
radikaalne humanist ja vanglate uurija Margot Olesk ning sotsioloog
ja geriljabürokraat Mari-Liis Sööt sellest,
miks peaks vanglast üldse rääkima ja milleks korraldada
inspiratsioonikonverentsi vanglas. Kuula, millisel juhul kinnipeetav end
lõhnastab ning milline on hea sõna roll vanglas. Vestlust veab Lauri Tankler.
“Pole mõtet loota head nendelt, kes pole ise kunagi head kogeda saanud."
Mari-Liis on sotsioloog ja geriljabürokraat,
kelle jaoks inimeste väärikas kohtlemine on eesmärk omaette ning kes usub,
et jäikade normide asemel on tähtsam panustada usaldusse ja inimestesse.
Vanglatest on Mari-Liis hakanud huvituma üsna hiljuti –
tema doktoritöö uurimisteemaks oli hoopis korruptsioon.
Meeliülendavaks kogemuseks peab Mari-Liis aga Eesti metsa ja raba vaikuse ja lõhna nautimist.
“Mis juhtub jääkuubikuga sügavkülmas?” “Ei midagi” “Inimõigused ongi töövahendid, et sulatada seda jääkuubikut”.
Margot kirjutab oma doktoritööd Tartu Ülikoolis XXI sajandi vanglast.
Ta on töötanud nii Justiitsministeeriumis kui Tallinna vanglas,
õpetanud Sisekaitseakadeemias kui praktiseerinud Euroopa Inimõiguste Kohtus.
Prantsuse tippülikoolis Panthéon-Assas’is õppis ta kriminoloogiale lisaks ka Euroopa õigust.
Margoti sulest on ilmunud raamat, milles käsitletakse inim- ja põhiõigusi vanglas.
Margot on radikaalne humanist, mis tema enda sõnul tähendab maailmavaadet, mis ei hekselda ühiskonda ja lähtub inimese väärikusest.